Kas enesekaastunne tähendab endale järeleandmist?

Enesekaastunne tähendab, et pakud endale asjade untsu minnes sama lahkust, mida pakuksid sõbrale: märkad, et see teeb haiget, tuletad meelde, et raskusi on kõigil, ja räägid endaga soojalt, mitte karmilt. See ei ole sama mis endale kõike andeks anda. Uuringute järgi võivad inimesed tänu sellele olla vigadest õppimiseks pigem rohkem kui vähem valmis.

Mis on enesekaastunne?

Kujuta ette, et lähedane sõber räägib sulle, et tal läks just tööl midagi viltu: tähtaeg jäi kinni pidamata ja juht oli pahane. Ilmselt ütleksid midagi sellist: „See on nõme. Sul on olnud palju tegemist. Mida sul on vaja teha, et see korda saada?“ Oleksid lahke ja oleksid aus.

Kujuta nüüd ette, et sama juhtus sinuga. Paljude inimeste peas kõlab hääl hoopis teisiti: „Muidugi. Sa teed alati nii. Sa oled lootusetu.“

Enesekaastunne tähendab selle lõhe kaotamist. Psühholoog Kristin Neff, kes on seda aastaid uurinud, kirjeldab kolme osa:

Märkamine, et see teeb haiget, ilma tunnet eemale lükkamata või sellesse uppumata.
Meeles pidamine, et sa pole ainus. Vead ja rasked ajad on osa inimeseks olemisest, mitte tõend, et just sinuga on midagi erakordselt valesti.
Lahkusega vastamine, rääkides endaga nii, nagu räägiksid kellegagi, kellest hoolid.

Kas see pole lihtsalt endale kõige andeksandmine?

See on mure, mis on enamikul inimestel, ja see on õiglane küsimus. Kui ma lõpetan enda vastu karm olemise, kas ma siis ei lõpeta ka pingutamist?

Uuringud osutavad vastupidisele suunale. Ühes uuringute seerias olid inimesed, keda julgustati mõtlema oma veale enesekaastundega, rohkem motiveeritud asja heastama ja järgmisel korral paremini tegema kui need, keda julgustati lihtsalt endaga rahul olema. Teised uuringud on leidnud, et enesekaastundlikumad inimesed kipuvad oma vigade eest vastutust võtma, olles samal ajal neist vähem rabatud.

Järele mõeldes on see loogiline. Karm sisehääl muudab vead talumatuks, nii et on ahvatlev neid mitte vaadata. Lahkem hääl teeb piisavalt turvaliseks, et ausalt vaadata, mis valesti läks.

Enesekaastunne erineb ka enesehaletsusest. Enesehaletsus kipub maailma kokku tõmbama „vaene mina“ suuruseks. Enesekaastunne laiendab seda: „See on raske ja paljud inimesed elavad raskeid asju läbi.“

Miks mu sisemine kriitik nii vali on?

Paljude inimeste sisemine kriitik sai alguse viisina neid turvaliselt hoida: tööta rohkem, et sind ei noomitaks, ole täiuslik, et keegi sind ei tõrjuks. Kaastundele keskenduvate lähenemiste järgi püüab kriitik sageli sind kaitsta, aga viisil, mis hoiab sind ohustatuna ja väiksena.

Kriitik kipub rääkima ka mõttelõksude keeles. Sildistamine muudab ühe vea otsuseks selle kohta, kes sa oled: „Ma olen läbikukkunu.“ „Pean“-mõtlemine seab reegleid, mida keegi ei suudaks täita: „Ma oleksin pidanud paremini teadma.“

Sa ei pea kriitikust lahti saama. Eesmärk on, et see ei oleks ainus hääl, mida kuuled.

Kuidas teha enesekaastunde pausi?

Enesekaastunde paus on lühike peatus raskel hetkel. See võtab paar minutit ja toimib kõige paremini, kui teed seda valusa hetke lähedal.

Kirjuta, mis on praegu raske. „Nähvasin täna hommikul oma poja peale.“
Hinda, kui palju see valutab, 0 kuni 10.
Nimeta tunne lahkelt. „See on süütunne ja see on valus.“
Tuleta meelde, et sa pole ainus. „Paljudel vanematel katkeb vahel kannatus.“
Kirjuta, mida ütleksid sõbrale. „Sa olid väsinud ja kiirustasid. Täna õhtul saad vabandada ja uuesti alustada.“
Hinda uuesti, kui palju see valutab.

Harjutus „Enesekaastunde paus“ viib sind nendest sammudest läbi.

Kuidas sisemisele kriitikule vastata?

Kui kriitik on vali, võib aidata kirjutada sellega lühike vestlus, kus vastate kordamööda.

Kriitik: „Sa unustasid aruande saata. Sa oled nii korratu.“
Mille eest see püüab mind kaitsta: „Et ma ei jääks tööl halba valgusesse. Et ma ei kaotaks tööd.“
Lahke, aus hääl: „Sa unustasid ühe aruande väga kiirel nädalal. Saad selle kohe saata koos lühikese vabandusega. See ei tee sind korratuks.“
Kriitik: „Aga inimesed märkavad.“
Lahke hääl: „Võib-olla märkavad. Nad märkavad ka seda, et lahendasid asja kiiresti.“

Pane tähele, et lahke hääl ei teeskle, nagu poleks midagi juhtunud. See on vea suhtes aus ja praktiline selles osas, mida edasi teha. Harjutus „Sisemine kriitik ja lahke hääl“ juhatab sind selle vestluse läbi.

Mis on kaastundlik kiri?

Kui enesekriitika ulatub sügavamale, näiteks vana tunne, et sa pole piisavalt hea, on mõnele abiks kirjutada endale kiri. Kujutad ette kedagi, kes soovib sulle head, päris või väljamõeldud, ja kirjutad kirja tema vaatenurgast: mida ta mõistab sellest, mida oled läbi elanud, mida ta tahaks, et sa teaksid, ja mida ta sulle loodab.

Alguses võib see tunduda imelik. See on normaalne. Paljud leiavad, et sõnu on lihtsam uskuda, kui need on kirja pandud ja paar päeva hiljem uuesti läbi loetud. Harjutus „Kaastundlik kiri“ juhatab sind selle läbi.

Mis siis, kui enda vastu lahke olemine tundub ebamugav?

Mõnele, eriti neile, kes on pikka aega olnud enda vastu väga kriitilised, võib lahkus iseenda vastu alguses tunduda võõras, teenimatu või isegi häiriv. See on tavaline ega tähenda, et teed midagi valesti.

Alusta väikselt. Üks lahke lause, öeldud tavalise häälega, on piisav. „See on raske ja ma annan endast parima“ on päris algus.

Millal peaksin kellegagi rääkima?

Kui enesekriitika on pidev, kui tunned end sageli väärtusetu või lootusetuna või kui sul on mõtteid, et sul oleks parem siin mitte olla, räägi palun oma arsti või vaimse tervise spetsialistiga. Kui oled praegu ohus, helista oma kohalikul hädaabinumbril.